Mina……vee all

Hakkan oma suviste pulmadega ja muude pildistamistega juba enam-vähem joonele jõudma ja võtsin paariks päevaks aja maha. Tulin Saaremaale, et natukene mõtteid koguda. Ja üks mõte oligi jagada muljeid sellel teemal, kuidas ma vee all pildistamas käisin. Päris mitmed on uudishimust uurinud ja nüüd siis jagan muljeid. Üks teine mõte tuli veel, millest kirjutada tahaks, aga see on seoses pulmadega ja sellest juba järgmisel korral.

Aga kuidas ma siis vee alla pildistama sattusin. Mitte ise pildistama, vaid poseerima. Veega olen ma päris palju seotud. Olen ma ju Kalade tähtkujus ning ujumine ja vesi on mulle alati meeldinud. Ja nüüd, kus vanem poiss hakkas ujumistrennis käima, siis olen ma nagu “sunnitud” samal ajal mõned-kümned pikkused Kalevis tegema. Mõnus ja eks ujumine ole ju ka mingisugunegi trenn lisaks pildistamisele ja kaamera hoidmisele 🙂 Ehk siis tunnen end nagu kala vees.

Martinit, kes nüüd vee all pildistamas armastab käia, tean ma juba mõnda aega kuskilt kellegi kaudu. Siiani jälgisin lihtsalt huviga neid armsaid beebisid, kes tema juures sukeldumas käivad. Ühel päeval tegin temaga juttu ja kiiremini kui ma ise arugi sain oli mul olemas aeg ja koht pildistamiseks. Eks ma alguses punnisin vastu ka, et vaja ikka rohkem ette valmistada jne. Aga lõpuks ütlesin iseendale ka, et ega ma ikka neid nö. ettevalmistusi ennem tegema ei hakka kui alles viimasel minutil. Olin küll end tööhunniku alla uputanud ja siis veel läksin ja “uputasin” end basseini.

Oma meikariga võtsin ka kohe ühendust ja Jana ei kohkunudki veealusest pildistamise mõttest. Tuli välja et tema peas on see mõte ka juba tükk aega olnud……et teha veekindlat meiki. Nii et mõeldud tehtud!

Edasine oli minu jaoks juba suhteliselt tavaline protsess, kuna olen ju ennegi pildistamas käinud. Võtsin kodust kaasa kõikvõimalikud riided, mis tundusid, et võiksid vees olles lahedad olla. Eks ma nendest riietest räägin hiljem, kuidas need vees olid ja ei olnud. Jana tegi ägeda meigi ja lisaks veel ornamendi, et vees veel ägedam tunduks ja andis kaasa spetsiaalse spray, mis enne vette minekut näole lasta, et meik korralikult veekindel oleks. Ja uskuge mind, see oli veekindel.

Martin valis pildistamiseks basseini, mis oli küll Tallinnast omajagu kaugel, aga see-eest privaatne ja puudusid segavad uudistajad. Bassein ei olnud suur nagu ujula, aga paraja suurusega pildistamise jaoks. See aeg kui mina esimest kleidikest selga panin, lasi Martin juba spetsiaalse suure kanga vette taustaks. Lisaks olid seal olemas basseinituled ja fotograafina ma kohe õhutasin Martinit pigem seda valgust kasutama. Muidu kogu see Martini kaamera-välkude-kaadervärk oli ikka paras kobakas ja korralik tehnika. Neid päris veealuseid välke kasutasime ikka ka.

Ja oligi see kardetud algus käes. Olin valmis võtma kopsud õhku täis ja vee alla minema……ja stop! Ei, ei, ei. Nii see asi ei käi. Ja siis ma Martini õpetuste järgi tegin hoopis vastupidi: õhk välja ja vette. Kui ma muidu olen ikka ujumisprillidega harjunud, siis ilma nendeta lahtiste silmadega ei näe seal suhteliselt pimedas basseinis ikka mitte midagi. Ainult seda ühte bassinivalgustit nägin uduselt. Ütleme nii, et alguses oli päris naljakas. Pole ju aimugi kui normaalse näoga ma seal vee all üldse olin. Piltidelt vaadates see ehmatus kadus…..õnneks. Ei olnudki nii totaka näoga. Ja kõik kordus, taas vette ja veest välja ja nii mitmeid mitmeid kordi.

Ega see vee all poseerimine nii lihtne olegi, kui alguses tundub. Ikka ju on tahtmine seal pigem hõljuda käed-jalad laiali, aga ilmselgelt ei jää ju nii pildile kõige ilusam. Ja need poosid, mis oleksid ilusad on enamasti sellised, et vajud väga kiirelt põhja või tõused pinnale. Õnneks mina silmad lahti vee all ei tajunud ei kõrgust ega sügavust ja mina ei tea, kuidas Martin selle kõik pildile sai, aga ometi ta seda tegi. Temal oli ju ujumismask ka ja tema nägi.

Riietusest ka natuke. Kui ma alguses teadsin, et võtan kaasa ühe pika ja lendleva kleidi, siis tagantjärgi oli sellega isegi kõige keerulisem. Vähemalt minul oli. Ma ei arvestanud, et kleidil on ka vooder ja mõlemad kihid lendlesid omas rütmis. Lühikeste kleitidega on jälle see lugu, et vette minnes need ju hõljuvad pigem ülespoole. Õnneks olid minul kaasas kitsamad kleidid, mis isegi vees olles enam-vähem ümber puusa püsisid. Sellegipoolest käis kogu protsess nii, et kõigepealt hoidsin kleidi äärest kinni, vajusin põhja ja hakkasin poose võtma. Just nii lihtne see oligi. Ära pean märkima ka selle, et kuigi see väike bassein oli soojem kui ujulates vesi, siis hakkas ikka väga kiirelt külm. Seda enam, et peale iga vee all käiku oli vaja pildid üle vaadata. Vahepeal käisin sooja dushi all end soojandamas ka, nii et kõige hullem ei olnudki.

Igatahes kõik, kes otsivad ekstreemsusi ja teistsuguseid elamusi, siis võtke kindlasti ette üks äge veealune fotosessioon. Mina kindlasti lähen kunagi veel vee alla poseerima.

Ja lõpuks pildid minust vee all:

Fotograaf: Martin Koot – aquaphoto.ee

Meik: Jana Boberg – jgb.ee

01IMG_58410304050607080910

küsi pakkumist||tagasi algusesse

Sinu E-maili ei avaldata. Required fields are marked *

*

*

F A C E B O O K
P I N T E R E S T